Pärast II osas öeldut on selge kommunistide suhtumine juba tekkinud töölisparteidesse, järelikult nende suhtumine tšartistidesse Inglismaal ja agraarreformi pooldajatesse Põhja-Ameerikas.
Kommunistid võitlevad töölisklassi lähemate eesmärkide ja huvide eest, aga nad esindavad oleviku liikumises ühtlasi liikumise tulevikku. Prantsusmaal liituvadkommunistid sotsialistlik-demokraatliku parteiga[1] võitluseks konservatiivse ja radikaalse kodanluse vastu, loobumata seejuures õigusest kriitiliselt suhtudarevolutsioonilisest traditsioonist pärinevaisse fraasidesse ja illusioonidesse.
Šveitsis toetavad nad radikaale, unustamata, et see partei koosneb vastuolulistest elementidest, osaltdemokraatlikest sotsialistidestprantsuse mõttes, osalt radikaalseist kodanlastest.
Poolakate hulgas toetavad kommunistid parteid, kes seab agraarrevolutsiooni rahvusliku vabanemisetingimuseks, sama parteid, kes 1846. aastal Krakoviülestõusu ellu kutsus.
Saksamaal võitleb kommunistlik kodanlusega, kuivõrd see esinebabsoluutse monarhia, feodaalse maaomanduse reaktsioonilise väikekodanluse vastu.
Ta ei jäta aga hetkegi kasutamata, et kujundada töölistes kodanluse ja proletariaadi vaenuliku vastandlikkuse võiget teadmist, et saksamalikult seltöölised võiksid kasutada otsekohe relvana kodanluseenda vastu neid ühiskondlikke ja poliitilisi tingimusi, mis kodanluse võimulolek peab kaasa tooma, et Saksamaal algaks kohe pärast reaktsiooniliste klasside kukutamist võitlus kodanluse enda vastu.
Saksamaale pööravad kommunistid oma peatähelepanu sellepärast, et ta seisab kodanliku revolutsioonikünnisel ja et ta teostab selle pöörde üldse Euroopatsivilisatsiooni arenenumais tingimustes ning paljuarenenuma proletariaadiga kui Inglismaa XVII ja Prantsusmaa XVIII sajandil, mistõttu saksa kodanlik revolutsioon võib olla ainult proletaarse revolutsiooni:otsene eelmäng.
Ühesõnaga, kommunistid toetavad kõikjal iga revolutsioonilist liikumist kehtiva ühiskondliku ja poliitilise korra vastu.
Kõigis neis liikumistes tõstavad nad esikohale omandiküsimuse kui liikumise põhiküsimuse, olenemata sellest, kas see küsimus on võtnud enam või vähem arenenud vormi.
Kommunistid taotlevad lõpuks igal pool kõigi maade demokraatlike parteide ühinemist ja kokkulepet.
Kommunistid peavad põlastusväärseks varjata oma vaateid ja kavatsusi. Nad kuulutavad avalikult, et nende eesmärgid on saavutatavad ainult kogu senise, ühiskonnakorra vägivaldse kukutamisega. Väriseguvõimulolevad klassid kommunistliku revolutsiooniees. Proletaarlastel pole selles midagi kaotada peale oma ahelate. Võita on neil aga kogu maailm.
KÕIGI MAADE PROLETAARLASED, ÜHINEGE
____________________
[1] Seda parteid esindas tol ajal parlamendis Ledru-Rollin, kirjanduses Louis Blane ja igapäevases ajakirjanduses ajaleht «La Reforme». Nimetusega sotsialistlik-demokraatlik, mis oli nende endi pandud, tähistasid nad seda osa demokraatlikust ehk vabariiklikust parteist, mis kandis enam-vähem sotsialistlikku värvingut.
(Engelsi märkus 1888. a. ingliskeelses väljaandes.)
Tolleaegsel Prantsusmaal ennast sotsialistlik-demokraatlikuks nimetanud parteid esindas poliitikas Ledru-Rollin ja kirjanduses Louis Blane; seega oli ta tänapäeva saksa sotsiaaldemokraatiast niisama kaugel kui taevas maast.
(Engelsi märkus 1890, a. saksakeelses väljaandes.)