a) Feodaalne sotsialism
Prantsuse ja inglise aristokraatia oli oma ajaloolise seisundi tõttu kutsutud kirjutama pamflette tänapäeva kodanliku ühiskonna vastu. 1830. aasta Prantsuse Juulirevolutsioonis ja Inglismaa reformiliikumises oli ta vihatud tõusikult veel kord lüüa saanud. Tõsisest poliitilisest võitlusest ei saanud enam juttu olla. Talle jäi üle ainult kirjanduslik võitlus. Kuid restauratsiooniaja[1] vanad sõnakõlksud olid muutunud võimatuks ka kirjanduse vallas. Sümpaatia äratamiseks pidi aristokraatia tegema näo, et ta ei pea enam silmas oma huvisid ja et ta koostab oma süüdistusakti kodanluse vastu ainult ekspluateeritavatöölisklassi huvides. Ta valmistas endale meelehead sellega, et võis oma uue valitseja kohta sõimulaule laulda ja talle enam või vähem kurjakuulutavaid ennustusi kõrva sosistada.
Nii tekkis feodaalne sotsialism, pooleldi kaebelaul, pooleldi paskvill, pooleldi mineviku kaja, pooleldi tuleviku ähvardus, mis tabas kodanlust mõnikord otse südamesse kibeda, vaimukalt salvava hukkamõistuga, kuid mõjus alati koomiliselt seetõttu, et ta oli täiesti võimetu mõistma kaasaegse ajaloo käiku.
Aristokraatia lehvitas proletariaadi kerjakotti kui lippu, et rahvast endaga kaasa tõmmata. Ent iga kord, kui rahvas aristokraatiale järgnes, märkas tatema tagumikul vanu feodaalvappe ning jooksis valjuja lugupidamatu naega laiali.ru
Seda komöödiat mängisid osa prantsuse legitimiste, ja «Noor Inglismaa»[*].
Kui feodaalid püüavad tõestada, et nende ekspluateerimisviis oli teistsugune kui kodanlik ekspluateerimine, siis nad unustavad ainult, et nemad ekspluateerisid hoopis erinevais ning nüüd minevikku vajunud olukordades ja tingimustes. Kui nad viitavad sellele, et nende valitsemise ajal ei olnud tänapäeva proletariaati, siis nad unustavad ainult, et just tänapäeva kodanlus oli nende ühiskonnakorra paratamatusünnitis.
Muide, nad varjavad oma arvustuse reaktsioonilist iseloomu niivõrd vähe, et nende peasüüdistus kodanluse vastu just selles seisabki, et kodanluse valitsemise ajal areneb klass, kes kogu vana ühiskonnakorra õhku laseb.
Palju rohkem heidavad nad kodanlusele ette seda, et see tekitab revolutsioonilist proletariaati, kui seda,et see üldse tekitab proletariaati.
Poliitilises praktikas võtavad nad seepärast osa igasugusest vägivalla tarvitamisest töölisklassi vastu,ja igapäevases elus on nad oma ülespuhutud fraasidest hoolimata nõus kuldõunu[**] korjama ning truudust, armastust ja au lambavilla, suhkrupeedi ja viinaga kauplemisest saadava kasu vastu vahetama.[2]
Nagu papp on käinud alati käsikäes feodaaliga, nii käib ka pappide sotsialism käsikäes feodaalse sotsialismiga.
Pole midagi hõlpsamat kui anda kristlikule askelistlik värving. Kas pole ka ristiusktismile sotsiahäält tõstnud eraomanduse vastu, abielu vastu, riigi vastu? Kas pole ta selle asemel jutlustanud heategevust ja kerjamist, vallaspõlve ja lihasuretamist, kloostrielu ja kirikut? Kristlik sotsialism on ainult pühitsetud vesi, millega papp aristokraatide pahameelt õnnistab.
b) Väikekodanlik sotsialism
Feodaalaristokraatia ei ole ainus kodanluse poolt kukutatud klass, kelle elutingimused tänapäeva kodanlikus ühiskonnas on halvenenud ja välja surnud. Keskaegne linnakodanike seisus ja väiketalupojaseisus olid tänapäeva kodanluse eelkäijad. Tööstuslikult ja kaubanduslikult vähem arenenud maadesjätkab see klass ikka veel kiratsemist areneva kodanluse kõrval.
Maades, kus tänapäeva tsivilisatsioon on arenenud, on kujunenud uus väikekodanlus, kes kõigub proletariaadi ja kodanluse vahel ning kes kodanliku ühiskonna täiendava osana üha uuesti tekib, kelle liikmeid aga heidetakse konkurentsi tõttu alatasaproletariaadi ridadesse ja kes isegi näevad juba suurtööse arenedes lähenevat aega, kus nad kui tänastupäeva ühiskonna iseseisev osa täiesti kaovad ning nad asendatakse nii kaubanduses ja tööstuses kui kapõllumajanduses järelevaatajate ja ametnikega.
Niisugustes maades nagu Prantsusmaa, kus talupoegade klass moodustab kaugelt rohkem kui poole rahvastikust, oli loomulik, et autorid, kes asusid proletariaadi poolele kodanluse vastu, kasutasidkodanliku korra kriitikas väikekodanlikku ja väiketalupoeglikku mõõdupuud ning astusid tööliste kaitseks välja väikekodanluse seisukohalt. Nii tekkis väikekodanlik sotsialism. Sismondi on sellise kirjanduse peaesindaja mitte ainult Prantsusmaal, vaidka Inglismaal.
See sotsialism lahkas vastuolusid tänapäeva tootmissuhetes väga teravmeelselt. Ta paljastas majandusteadlaste silmakirjaliku apologeetika. Ta tõestas ümberlükkamatult, masinalise tootmise ja tööjaotuse laastavat mõju, kapitalide ja maavalduse kontsentreerumist, ületootmist, kriise, väikekodanlaste jatalupoegade paratamatut hukkumist, proletariaadi viletsust, tootmise anarhiat, kisendavat ebavõrdsust rikkusejaotuses, rahvastevahelist tööstuslikkuhävitussõda, vanade kommete, vanade perekonnasuhete ja vanade rahvuste hävimist.
Ent oma positiivselt sisult tahab see sotsialism kas taastada vanu tootmis- ja vahetusvahendeid ning koos nendega vanu omandussuhteid ja vana ühiskonda või tahab ta tänapäeva tootmis- ja vahetusvahendid väevõimuga uuesti suruda neisse vanade omandussuhete raamidesse, mille need tootmis- ja vahetusvahendid purustasid ja mis paratamatult tuli purustada. Mõlemal juhul on see sotsialism niihästireaktsiooniline kui ka utopistlik.
Tsunftikord tööstuses ja patriarhaalne põllumajandus on ta viimsed sõnad.
Oma edaspidises arengus on see suund jõudnud kartlikku kassiahastusse.[***]
c) Saksa ehk «tõeline» sotsialism
Prantsusmaa sotsialistlik ja kommunistlik kirjandus, mis tekkis võimuloleva kodanluse surve all ja väljendab kirjanduslikult võitlust selle võimu vastu, imporditi Saksamaale sel ajal, kui kodanlus seal alles alustas võitlust feodaalse absolutismi vastu.
Saksa filosoofid, poolfilosoofid ja kaunishinged haarasid ahnelt sellest kirjandusest kinni ja unustasid ainult, et nende teoste sisserändamisega Prantsusmaalt ei rännanud siiski Saksamaale Prantsusmaa elutingimused. Saksamaa tingimustes kaotas prantsuse kirjandus igasuguse otsese praktilise tähtsuse ja võttis puhtkirjandusliku voolu ilme. See pidinäima jõudeaja mõtisklusena inimolemuse teostumise üle. Nõnda omasid esimese Prantsuse revolutsiooni nõudmised saksa XVIII sajandi filodmisedsoofide silmis mõtet ainult kui «praktilise mõistuse» nõuüldse, ja Prantsuse revolutsioonilise kodanluse tahteavaldused tähendasid nende silmis puhta tahte seadusi, mõeldes siin tahet, nagu see olema peab, tõeliselt inimlikku tahet.
Kogu saksa literaatide töö seisis ainuüksi selles, et koostunnistusega, või õigemini, võttamesoofilise südakõlastada uusi prantsuse ideid oma vana filoprantsuse ideed omaks oma filosoofilisest vaatevinklist.
Need võeti omaks nii, nagu üldse omandatakse võõrkeelt, tõlke kaudu.
On teada, kuidas mungad kirjutasid jaburaid katoliku pühakulugusid vana paganusaja klassikalisteteoste käsikirjade peale. Saksa literaadid talitasid prantsuse ilmaliku kirjandusega just vastupidi. Nad kirjutasid oma filosoofilisi mõttetusi prantsuse originaalide alla. Näiteks prantsuse rahasuhete kriitika alla kirjutasid nad «inimolemuse võõrandumine», prantslaste kodanliku riigi kriitika alla kirjutasid nad «abstraktselt üldise võimu kaotamine» jne.
Oma filosoofiliste sõnakõlksude poetamise prantsuse mõttekude asemele ristisid nad «teo filosookäifiaks», «tõeliseks sotsiasoofiliseks», «põhjenduseks», «teaduseks», «sotsialismi filolismiks», «saksa sotsialismijne».
Prantsuse sotsialistlik-kommunistlik kirjandus kohitseti niiviisi täielikult. Ja et see sakslase käes ei väljendanud enam ühe klassi võitlust teise vastu, siis oli sakslane veendunud, et ta on vabanenud «prantsuse ühekülgsusest», et ta kaitseb tõelistevajaduste asemel tõe vajadust ja proletaarlase huvide, asemel inimolemuse huvisid, inimese huvisid üldse,sellise inimese huvisid, kes ei kuulu ühtegi klassi, kes ei kuulu üldse tegelikkusesse, vaid ainult filosoofilise fantaasia udusesse taevasse.
See saksa sotsialism, mis pidas oma abituid kooliharjutusi nii tõsiseks ja tähtsaks ning mis neist nii kõvasti pasundas, kaotas vähehaaval oma pedantsesüütuse.
Saksa, eriti preisi kodanluse võitus feodaalide ja absoluutse monarhia vastu, ühesõnaga liberaalne liikumine muutus järjest tõsisemaks.«Tõelisele » sotsialismile avanes seega soovitud juhus poliitilisele liikumisele vastu seada sotsialistlikke nõudmisi, heita traditsioonilisi needusi liberalismi, esindusriigi, kodanliku konkurentsi, kodanliku trükivabaduse, kodanliku õiguse, kodanliku vabaduse ja võrdsuse vastu ning jutlustada rahvahulkadele, et neil ei ole sellest kodanlikust liikumisest midagi võita, küll aga võivad nad kõik kaotada. Saksa sotsialism unustas õigel ajal, et prantsuse kriitika, mille hingetu kaja ta oli, eeldab tänapäevakodanlikku ühiskonda koos vastavate materiaalsete eludusi, mille kättevõitmise Saksamaalgimuste ja vastava poliitilise konstitutsiooniga, s. o. just neid eeltinalles kõne all oli.
Saksamaa absoluutseile valitsustele koos nende pappidest, koolmeistritest, pulgajunkrutest ja bürokraatidest kaaskonnaga oli ta parajaks hernehirmutiseks ähvardavalt pealetungiva koluse vastu.dan
Ta moodustas magusa täienduse kibedatele piitsahoopidele ja püssikuulidele, millega need valitsused rahustasid saksa tööliste ülestõuse.
Kui «tõeline» sotsialism muutus seega relvaks valitsuste käes saksa kodanluse vastu, siis väljendas ta ka otseselt reaktsitab XVI sajandusoonilisi huvisid, saksa väikodanluse huvisid. Saksamaal moodist pärinev ja sellest ajast peale mitmesuguselkujul üha uuesti esilekerkiv väikekodanlus olemasoleva olukorra tegeliku ühiskondliku aluse.
Väikekodanluse säilimine tähendab Saksamaal olemasoleva olukorra säilimist. Kodanluse tööstuslikust ja poliitilisest võimust kardab ta endale kindlat hukatust, ühelt poolt kapitali kontsentreerumise,teiselt poolt revolutsioonilise proletariaadi arenemise tõttu. Väikekodanlusele näis, et «tõeline» sotsialism tabab kaks kärbest ühe hoobiga. See levis nagu taud.
Spekulatiivsest ämblikuvõrgust kootud, kaunishingeliste kõneõitega tikitud, lääge liigutuse pisaratega niisutatud rüü, see müstiline rüü, millegasaksa sotsialistid katsid oma paari kondist «igavesttõde», suurendas ainult nende kauba minekut selle publiku hulgas.
Saksa sotsialism omakorda taipas üha rohkem, et ta on kutsutud olema selle väikekodanluse kõrgelennuline esindaja.
Ta kuulutas saksa rahvuse õigeks rahvuseks ja saksa väikekodanlase õigeks inimeseks. Ta andis igaleväikekodanlase nurjatusele varjatud, kõrgema, sotsialistliku mõtte, mistõttu see omandas otse vastupidise tähenduse. Lõpuni järjekindlana astus ta avalikult välja kommunismi «toorelt purustava» suuna vastu ja kuulutas, et oma õilsas erapooletuses seisab tema ise igasugusest klassivõitlusest kõrgemal. Väljaarvatud väga vähesed erandid, kuulub kõik, misSaksamaal näilikult sotsialistlike ja kommunistliketeostena käibel on, selle sopase, demoraliseeriva kirjanduse valdkonda.[3]
Osa kodanlust soovib sotsiaalseid pahesid kõrvaldada, et kodanlustada.liku ühiskonna olemasolu kind
Siia kuuluvad majandusteadlased, filantroobid, humanistid, töörahvaklasside olukorra parandajad, heategevuse organiseerijad, loomakaitseseltside liikmed, karskusseltside asutajad, kõige mitmekesisematlaadi nurgareformistid. See kodanlik sotsialism on kujundatud isegi terveteks süsteemideks.
Näiteks toome Proudhoni «Viletsuse filosoofia».
Sotsialistlikud kodanlased tahavad säilitada tänapäeva ühiskonna elutingimused, kuid ilma võitluseja ohtudeta, mis neist paratamatult tulenevad. Nadtahavad säilitada olemasoleva ühiskonna, kuid ilmaseda revolutsioneerivate ja laostavate elementideta.Nad tahavad kodanlust ilma proletariaadita. Kodanlus kujutab endale maailma, kus ta võimul on, loomulikult parima maailmana. Kodanlik sotsialism arendab selle lohutava kujutluse enam-vähem terviklikuks süsteemiks. Kutsudes proletariaati oma süsteemi ellu rakendama ja uude Jeruusalemma minema, nõuab kodanlik sotsialism tegelikult üksnes seda, et proletariaat jääks praegusesse ühiskonda, kuid heidaks kõrvale oma kujutlused sellest kui vihkamisväärsest ühiskonnast.
Selle sotsialismi teine, vähem süstemaatiline, kuid praktilisem vorm püüdis sisendada töölisklassile vastumeelsust igasuguse revolutsioonilise liikumise suhtes, tõendades, et talle ei tule kasuks üks või teine poliitiline muudatus, vaid ainult materiaalseteelutingimuste, majandussuhete muutumine. Materiaalsete elutingimuste muutumise all ei mõista see sotsialism aga sugugi kodanlike tootmissuhete kaotamist, mis on võimalik ainult revolutsioonilisel teel, vaid administratiivseid täiustusi, mida tehakse nende tootmissuhete pinnal ning mis järelikult ei muuda midagi kapitali ja palgatöö suhetes, vaid paremal juhul vähendavad kodanluse valitsemiskulusid ja lihtsustavad tema riigimajapidamist.
Oma õige väljenduse saab kodanlik sotsialism alles siis, kui ta muutub lihtsalt oraatorlikuks kõnekäänuks.
Vabakaubandus! töölisklassi huvides; kaitsetollid! töölisklassi huvides; üksikvanglad! töölisklassi huvides – see on kodanliku sotsialismi viimane ja ainus tõsiselt mõeldud sõna.
Kodanluse sotsialism seisab nimelt väites, et kodanlus on kodanlus – töölisklassi huvides.
Me ei kõnele siin kirjandusest, mis kõigis suurtes uusaja revolutsioonides on väljendanud proletariaadi nõudmisi (Babeufi teosed jne.).
Proletariaadi esimesed katsed üldise ärevuse ajal, feodaalühiskonna kukutamise perioodil oma klassihuvisid otseselt maksma panna äpardusid paratamatult nii proletariaadi enda arenematuse kui katema vabanemise materiaalsete tingimuste puudumise tõttu, sest need tingimused on alles kodanliku ajastu produkt. Revolutsiooniline kirjandus, mis neid proletariaadi esimesi liikumisi saatis, on sisuliselt paratamatult reaktsiooniline. Ta propageerib üldist asketismi ja toorest võrdsustamist.
Tõelised sotsialistlikud ja kommunistlikud süsteemid, Saint-Simoni, Fourier', Oweni jne. süsteemid tekivad proletariaadi ja kodanluse vahelise võitluse algperioodil, kui see võitlus pole veel välja arenenud, mida on eespool kirjeldatud. (Vt. «Kodanlus ja proletariaat».)
Nende süsteemide leiutajad näevad küll nii klasside vastandlikkust kui ka laostavate elementide mõju valitsevas ühiskonnas endas. Aga nad ei näeproletariaadi poolel iseseisvat ajaloolist tegevust,mingit talle omast poliitilist liikumist.
Et klassiantagonismi arenemine peab sammu tööstuse arenemisega, ei suuda ka nemad leida proletariaadi vabateriaalseid tingimusi ja otsivadnemise masotsiaalteadust, sotsiaalseid seadusi, mis looksid need tingimused.
Ühiskondliku tegevuse asemele peab astuma nende isiklik leiutustegevus, vabanemise ajalooliste tingimuste asemele fantastilised tingimused, proletariaadi järkjärgulise klassiks organiseerumise asemele ühiskonna organiseerimine nende eneste poolt väljamõeldud retsepti järgi. Tulugulevane maailma ajaseisab nende arvates nende ühiskonnaplaanidepropagandas ja praktilises elluviimises.
Nad on küll teadlikud, et nad esindavad oma plaanides peamiselt töölisklassi kui kõige rohkem kannatava klassi huvisid. Proletariaat on nende jaoks olemas ainult kõige rohkem kannatava klassina.
Nii klassivõitluse arenematu vorm kui ka nende endi elujärg on põhjuseks, miks nad usuvad endid sellest klasdada kõigi ühiskonnaliikmete, kamist palju kõrgemal seisvat. Nad tahavad parannisgosiantakõige paremais tingimushet tegemata kogupärast pöörduvad nad alati ilma vates olevate elujärge. Seeühiskonna poole, isegi peamiselt valitseva klassipoole. Nende arvates tarvitseb ju ainult mõista nende süsteemi, et tunnistada see kõigist võimalikest ühiskondadest kõige parema ühiskonna kõige paremaks plaaniks.
Nad hülgavad seepärast igasuguse poliitilise, eriti igasuguse revolutsioonilise tegevuse, nad tahavadsaavutada oma eesmärki rahulikul teel ja püüavad väikeste, loomulikult äparduvate eksperimentidega, eeskuju jõul rajada teed uuele ühiskondlikule evangeeliumile.
See tulevikuühiskonna fantastiline kujutamine tekib sel ajal, kui proletariaat on alles äärmiselt arenematu ja kulikult ka ise veel oma olujärejutlebkorda fantastiliselt, see tekib protariaadi esimesestleaimusrikkast tungist ühiskonberna üldise ümkorralduse poole.
Ent need sotsialistlikud ja kommunistlikud teosed sisaldavad ka kriitilisi elemente. Need ründavad kõiki olemasoleva ühiskonna põhialuseid. Seepärast on nad andnud väga väärtuslikku ainet tööliste valgustamiseks. Nende positiivsed teesid tulevikuühiskonnakohta, näiteks linna ja maa vastandlikkuse[****], perekonna, erakasusaamise ja palgatöö kaotamine, ühiskondliku harmoonia kuulutamine, riigi muutmine lihtsaks tootmise juhtimiseks – kõik need teesid väljendavad ainult selle klassiantagonismi kaotamise vajadust, mis alles hakkas arenema ja mida nad tundsid ainult selle esialgses vormitus ebamäärasuses. Seepärast on ka need teesid alles puhtutopistliku iseloomuga.
Kriitilis-utopistliku sotsialismi ja kommunismi tähtsus on ajamööda kuidas klassivõitlus areneb ja võtab üha selloo arenguga pöördvõrdeline. Sedagemad vormid, kaotab see fantastiline taotlus sellest kõrgemal seista, kaotab see fantastiline vastuseis klassivõitlusele igasuguse praktilise väärtuse, igasuguse teoreetilise õigustuse. Sellepärast, kui nendesüsteemide rajajad olidki mitmes suhtes revolutsioonilised, siis nende õpilased moodustavad alati reaktsioonilisi sekte. Nad peavad kõvasti kinni oma õpetajate vanadest vaadetest, arvestamata proletariaadi ajaloovad ikka veel omatandlikkusi lepitada. Nad unistavõitlust uuesti nüristada ja vaslist edasiarenemist. Nad katsuvad seepärast järjekindlalt klassiühiskondlike utoopiate katselisest teostamisest, üksikute falansteeride rajamisest, kodumaiste kolooniate [ « Iiome-colonies » ] asutamisest, väikese Ikaaria[4] – uue Jeruusalemma taskuväljaande – organiseerimisest, ja kõigi nende õhulosside ehitamiseks peavad nad pöörduma kodanlike südamete ja rahakottide filantroopia poole. Järk-järgult langevad nad ülalkirjeldatud reaktsiooniliste või konservatiivsete sotsialistide kategooriasse ja erinevad neist ainult oma süstemaatilisema pedantsusega ning fanaatilise usuga oma sotsiaalteaduse imettegevasse mõjusse.
Nad astuvad seepärast ägedalt välja tööliste igasuguse poliitilise liikumise vastu, mis nende arvates võib olla tingitud ainult sõgedast mitteuskumisest uuesse evangeeliumisse.
Ouenistid Inglismaal võitlevad tšartistide ja furjeristid Prantsusmaal reformistide[*****] vastu.
____________________
[1] Mõeldud ei ole 1660.-1689. aasta Inglise restauratsiooniaega, vaid 1814.-1830, aasta Prantsuse restauratsiooniaega. (Engelsi märkus 1888, a. ingliskeelses vätjaandes.)
[2] See käib peamiselt Saksamaa kohta, kus maa-aadel ja junkrud majandavad suuremat osa oma mõisatest omaenda kulul valitsejate kaudu ja kes peale selle on peedisuhkru ja kartuliviina suurtootjad. Rikkamad inglise aristokraadid ei ole veel niikaugele jõudnud; kuid nemadki teavad, kuidas rendi langemist saab tasa teha oma nime loovutamisega enam või vähem kahtlaste aktsiaseltside asutajaile. (Engelsi märkus 1888. a. ingliskeelses väljaandes.)
[3] 1848. aasta revolutsioonitorm pühkis kogu selle näruse suuna minema ja võttis selle kandjailt tahtmise jätkata sot - sialismiga sahke^damist. Selle suuna peaesindaja ja klassikaline tüüp on härra Karl Grün. (Engelsi märkus 1890. a. saksakeelses väljaandes.)
[4] Falansteerideks nimetati Charles Fourier' plaanitsetud sotsialistlikke kolooniaid; Ikaariaks nimetas Cabet oma utoopiat ja hiljem oma kommunistlikku kolooniat Ameerikas. (Engelsi märkus 1388, a. ingliskeelses väljaandes.) Home-colonies (kodumaisteks kolooniateks) nimetas Owen oma kommunistlikkemusterühiskondi. Falansteeriks nimetati Fourier' plaanitsetud ühiskondlikke losse. Ikaariaks nimetati utoopilist fantaasiamaad, mille kommunistlikke asutusi Cabet kirjeldas. (Engelsi märkus 1890, a. saksakeelses väljaandes.)
* Legitimistid - Bourbonide dünastia taastamist pooldavate aadlikest suurmaaomanike partei.«Noor Inglismaa» - 1842. aasta paiku kujunenud rühm inglise aristokraate, poliitikategelasi ja literaate, kes liitusid konservatiivide parteiga. «Noore Inglismaa » silmapaistvamad tegelased olid Disraeli, Thomas Carlyle jt. Toim.
** 1888, aasta ingliskeelses väljaandes on pärast sõna «kuldõunu » vahele paigutatud sõnad «mis langevad tööstuse puult ». Toim.
*** 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «oma edaspidises arengus on see suund jõudnud kartlikku kassiahastusse» asemel trükitud: «Lõpuks, kui kangekaelsed ajaloolised tõsiasjad olid igasuguse enesepettuse joovastuse minema peletanud, mandus see sotsialismi vorm haletsusväärseks kassiahastuseks ». Toim.
**** 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on see koht formuleeritud järgmiselt: «Praktilised abinõud, mis nad soovitavad, näiteks linna ja maa erinevuse kaotamine». Toim.
***** Jutt on aastail 1843-1850 Pariisis ilmunud ajalehe «La Reforme» pooldajaist. Toim.