Võib öelda, et «Kommunistliku partei manifesti» avaldamine langes ühte 1848. aasta 18. märtsiga,Milano ja Berliini revolutsiooniga, kahe rahva ülestõusuga, kellest üks asub keset Euroopa mandrit ja teine Vahemeremaade keskosas; nende kahe rahva ülestõusuga, keda tolle ajani nõrgestasid territoriaalne killustatus ja sisetülid ning kes seepärast olid sattunud võõra valitsuse alla. Kui Itaalia allus Austria keisrile, siis pidi Saksamaa kandma koguVenemaa tsaari iket, mis oli küll kaudsem, kuidmitte vähem tuntav. 1848. aasta 18. märtsi sündmuste mõjul vabanesid Itaalia ja Saksamaa sellest häbist; kui need mõlemad suured rahvad on ajavahemikul1848-1871 taas sündinud ja teataval määral omaiseseisvuse tagasi saanud, siis toimus see, nagu ütlesKarl Marx, sellepärast, et needsamad inimesed, kes1848. aasta revolutsiooni maha surusid, said vastu oma tahtmist tema testamenditäitjaiks.
See revolutsioon oli kõikjal töölisklassi asi; just töölisklass oli see, kes ehitas barrikaade ja pani kaalule oma elu. Ent ainult Pariisi töölistel oli valitsust kukutades täiesti kindel kavatsus kukutada ka kodanlik kord. Aga kuigi nad olid täiesti teadlikudoma klassi ja kodanluse paratamatust antagonismist, polnud ei maa majanduslik areng ega ka prantsuse töölishulkade vaimne arengutase jõudnud veel selle astmeni, mis oleks võikujundamist.maldanud ühiskonna ümberSellepärast lõikas revolutsiooni vilju lõppkokkuvõttes kapitalistide klass. Teistes maades – Itaalias, Saksamaal, Austrias – ei teinudki töölised algusest peale midagi muud, kui aitasid kodanlusel võimule tulla. Ent kodantuseta. Seepärast pidiluse võim ei ole ühelgi maal võimalik rahvusliku sõltuma1848. aasta revolutsioon tooma ühtsuse ja sõltumatuseneile rahvustele, kellel need selle ajani puudusid: Itaaliale, Saksamaale, Ungarile. Nüüd on järg Poola käes.
Niisiis, kuigi 1848, aasta revolutsioon polnud sotsialistlik revolutsioon, puhastas ta siiski sellele teed ja valmistas selle jaoks ette pinda. Kodanlik kord, mis kutsus kõigis maades esile suurtööstuse tormilise arengu, on ühtlasi viimase neljakümne viieaasta jooksul loonud kõikjal rohkearvulise, kontsentreeritud ja tugeva proletariaadi; niiviisi sünnitas ta, kui kasutada «Manifesti» väljendust, omaenda hauakaevajad. Iga rahvuse sõltumatust ja ühtsust jalule seadmata pole võimalik ei proletariaadi rahvusvaheline ühendus ega nende rahvuste rahulik ning teadlik koostöö ühiste eesmärkide saavutamiseks. Katsuge kujutleda itaanaalset tegutsemist enne 1848. aastatlia, ungari, saksa, poola ja vene tööliste ühist internatsiokujunenud poliitilistes tingimustes!
Niisiis ei olnud 1848. aasta lahingud asjatud. Asjatud ei ole olnud ka need nelikümmend viis aastat, mis meid sellest revolutsiooniperioodist lahutavad. Tema viljad hakkavad valmima, ja ma tahaksinainult, et «Manifesti» itaaliakeelse tõlke ilmumineoleks heaks endeks Itaalia proletariaadi võidule, niinagu originaali ilmumine oli seda olnud rahvusvahelisele revolutsioonile.
«Manifest» hindab õiglaselt seda revolutsioonilist osa, mida kapitalism on minevikus etendanud. Esimeseks kapitalistlikuks rahvuseks oli Itaalia. Feodaalse keskaja lõppu ja tänapäeva kapitalistlikuajastu algust tähistab kolossaalne kuju. See onitaallane Dante, keskaja viimne ja ühtlasi uusaja esimene poeet. Nüüd, täpselt niisamuti nagu 1300. aasta paiku, on ajaloos saabumas uus ajastu. Kas Itaalia annab meile uue Dante, kes selle uue ajastu, proletaarse ajastu sündi kuulutab?
Friedrich Engels
London, 1. veebruaril 1893
Avaldatud raamatus: Karlo Marx e Federico Engels. «Il Manifesto del PartitoComunista». Milano, 1893