Eelmise kirjutamisest saadik on tekkinud vajadus «Manifesti» uue saksakeelse trüki järele, ja ka «Manifesti» endaga on juhtunud mõndagi, millest siin rääkida tuleb.
1882. aastal ilmus Genfis teine venekeelne tõlge, .mille tegi Veera Zassulits; eessõna sellele kirjutasime Marx ja mina. Kahjuks on mul saksakeelne originaalkäsikiri kaotsi läinud ja ma pean vene keelest tagasi tõlkima, mis sellele tööle sugugi kasuks ei tule. See eessõna on järgmine:
««Kommunistliku partei manifesti» esimene venekeelne väljaanne ilmus Bakunini tõlkes 60. aastatealgul, see trükiti «Kolokoli» trükikojas. Läänes võidi tol ajal «Manifesti» venekeelset väljaannet ainultkirjanduslikuks kurioosumiks pidada. Praegu oleks selline vaade juba võimatu. Kuivõrd piiratud oli tol ajal, «Manifesti» esimese publikatsiooni ajal (1848. a. jaanuaris[*]), veel proletariaadi liikumise leviku ala, seda näitab kõige selfesti» viimanegemini «Manipeatükk: «Kommunistide suhtumine mitmesugustesseopositsiooniparteidesse».[**] Selles puuduvad just Venemaa ja Ühendriigid. See oli aeg, kus Venemaa oli kogu Euroopa reaktsiooni viimaseks suureks reserviks; kus väljarändamine Ühendriikidesse neelas Euroopa proletariaadiliigsed jõud. Mõlemad maad varustasid Euroopattoorainega ja olid ühtlasi tema tööstustoodete müügituruks. Järelikult olid mõlemad tol ajal nii või teisiti Euroopas kehtiva korra toed.
Hoopis teisiti on nüüd! Just immigratsioon Euroopast soodustas põllumajanduse kolossaalset arengutPõhja-Ameerikas, mis oma konkurentsiga kõigutab Euroopa suur- ja väikemaaomanduse põhialuseid.
Peale selle võimaldas see Ühendriikidel asuda oma töösvateolud mõjutavad omakorda revolutsiooniliselt ka Ameerikat. Omaenda tööd rakendamad asjamonopoli. Need mõlegiaga ja niisuguses ulatuses, mis peab lühikese ajaga murdma Lääne-Euroopa ja eriti Inglismaa tööstussuguse enermisele niituse arendamise rikkalike allikate ekspluateeri[***] farmerite väike- ja keskmaaomand, kogu Ühendriikide poliilafarmidetilise korra alus, hukkub järk-järgult hiig konkurentsi tõttu; samal ajal areneb tööstuspiirnasjutuline kapitalide kontsentratsioon.kondades esmakordselt rohkearvuline proletariaat ja mui
Asugem nüüd Venemaa juurde! 1848.-1849. aasta revolutsiooni ajal nägid nii Euroopa monarhid kui kaEuroopa kodanlased Venemaa vahelesegamises ainsat pääsu alles ärkava proletariaadi eest. Tsaar kuulutatiEuroopa reaktsiooheks. Nüüd on ta Gatsinas revolutsiooni sõjavang ja Venemaa kujutab endastni peameEuroopa revolutsioonilise liikumise eelväge.
«Kommunistliku manifesti» ülesandeks oli kuuluse kodanliku omanduse eelseisvat paratada kaasaegtamatut hukkumist. Kuid kiiresti areneva kapitalistliku spekulatsioonipalaviku ja alles praegutekkiva kodanliku maaomanduse kõrval näeme, et Venelupoegademaal on rohkem kui pool maad takogukondade valduses.
Nüüd tekib küsimus: kas vene kogukond[****] – see ürgse ühismaavalduse vorm, mis on küll jubatublisti õõnestatud - saab otseselt muutuda ühismaavalduse kõrgemaks, kommiks?munistlikuks vorVõi, vastupidi, ta peab esmalt läbi tegema sama lagunelooliselemisprotsessi, mis on omane Lääne ajaarengule?
Ainuvõimalik vastus, mille võib praegu sellele küsimusele anda, on järgmine: kui Vene revolutsioon on signaaliks proletaarsele revolutsioonile Läänes, nii et mõlemad täienneteist, siis võibdavad teipraegune vene kogukondlik maaomandus olla kommunistliku arenemise lähtepunktiks.
Karl Marx, F. Engels
London, 21. jaanuaril 1882»
Umbes samal ajal ilmus Genfis uus poolakeelne tõlge: «Manifest Kommunistyczny».
Seejärel ilmus uus taanikeelne tõlge «Socialdemokratisk Bibliothek'is», Kopenhaagen, 1885. See ei olekahjuks täielik; mõned olulised kohad, mis näivad olevat tõlkijale raskusi valmistanud, on välja jäetud, ja üldse on kohati märgata hooletuse jälgi, mis on seda ebameeldivamad, et töö järgi otsustades oleks tõlkija võinud veidi suurema hoole korral väga häid tulemusi saavutada.
Pariisi «Le Socialiste'is» ilmus 1886. aastal uus prantsuskeelne tõlge; see on seni ilmunuist kõigeparem.
Samal aastal avaldati selle prantsuskeelse tõlke järgi tehtud hispaaniakeelne tõlge, mis ilmus esmalt Madriidi «El Socialista's» ja siis eri brošüürina: «Manifiesto del Partido Comunista», por Carlos Marx y F. Engels. Madrid. Administración de «El Socialista». Hernán Cortós .
Kurioosumina mainin veel seda, et 1887. aastal pakuti ühele Konstantinoopoli kirjastajale «Manifesti» armeeniakeelse tõlke käsikirja; see hea inimene ei julgenud aga midagi trükkida, millel seisis Marxi nimi, ja arvas, et tõlkija võiks end parem ise autoriks nimetada, millega viimane siiski ei nõustunud.
Pärast seda kui Inglismaal on kord ühe, kord teise enam või vähem ebatäpse Ameerikas tehtud tõlke järgi korduvalt uusi trükke välja antud, ilmus lõpuks 1888. aastal autentne tõlge. Selle tegi minu sõber Samuel Moore ja enne trükkimist vaatasime meiemõlemad selle üheskoos veel kord läbi. Pealkiri on: «Manifesto of the Communist Party», by Karl Marx and Frederick Engels. Authorized English Translation, edited and annotated by Frederick Engels. 1888, London, William Reeves, 185 Fleet St. E.C. ». Mõned seal tehtud märkused olen ma käesolevasse väljaandesse üle kandnud.
«Manifestil» on olnud oma saatus. Ilmumisel tervitas teda vaimustusega teadusliku sotsialismi tol ajal veel väiksearvuline eelvägi (nagu näitavad esimeses eessõnas mainitud tõlked), kuid varsti surus ta tagaplaanile reaktsioon, mis algas pärast Pariisi tööliste lüüasaamist 1848. aasta juunis, ja viimaks pandi ta Kölni kommunistide süüdimõistmisega 1852. aasta novembris «seaduslikult» põlu alla. Veebruarirevolutsiooni-aegse töölisliikumise kadumisega ühiskonna areenilt jäi tagaplaanile ka «Manifest».
Kui Euroopa töölisklass oli jälle küllalt jõudu kogunud, et valitsevate klasside võimu uuesti rünnata, tekkis Rahvusvaheline Tööliste Ühing. Selle eesmärgiks oli kogu Euroopa ja Ameerika võitlustahtelise töölisklassi ühendamine üheks suureks armeeks. Seepärast ei saanud seevahetult lähtuda «Manifestis» esitatud põhimõtetest. Sellel pidi olema niisugune programm, mis ei sulgeks uksi inglise treidjuunionidele, prantsuse, belgia, itaalia ja hispaania prudonistidele ega saksa lassallastele[1]. Selle programmi - sissejuhatav osa Internatsionaali põhikirjale - koostas Marxmeisterlikkusega, mida pidid tunnistama isegi Bakunin ja anarhistid. Marx oli täiesti veendunud «Manifestis» esitatud põhimõtetelõplikus võidus, lootes ainuüksi töölisklassi intellektuaalsele arengule, mis pidi olema ühiste aktsioonide ja mõtetevahetuse paratamatu tulemus. Sündmused ja keerdkäigud kapitalivastases võitluses, kaotused veel rohkem kui võidud, pidid võitlejaile paratamatult selgeks tegema nende seniste imerohtude kõlbmatuse ja tegema nende pead vastuvõtlikumaks tööliste vabanemise tõeliste tingimuste põhjalikulemõistmisele. Ja Marxil oli õigus. 1874. aastal, kui Internatsionaal oma tegevuse lõpetas, ei olnud töölisklass enam hoopiski see, mis ta oli olnud Internatsionaali asutamisel, 1864, aastal. Prudonism romaani maades ja eriline lassallism Saksamaal tegid viimseid hingetõmbeid, ning isegi tolleaegsed purukonservatiivsed Inglise treidjuunionid lähenesid aegamööda sellele hetkele, kus nende Swansea kongressi juhataja[*****] 1887. aastal võis nende nimel ütelda: «Mandrisotsialism meid enam ei hirmuta. » Mandrisotsialism oli aga 1887. aastal juba peaaegu eranditult «Manifestis» esitatud teooria. Niisiis peegeldab «Manifesti»ajalugu teataval määral kaasaegse töölisliikumiseajalugu alates 1848. aastast. Tänapäeval on ta kahtlemata kogu sotsialistliku kirjanduse kõige levinum, kõige rahvusvahelisem teos, on Siberist Kaliforniani kõigi maade paljude miljonite tööliste ühine programm.
Ja ometi, kui ta ilmus, ei oleks me võinud teda nimetada sotsialistlikuks manifestiks. 1847. aastal mõisteti sotsialistide all kaht liiki inimesi. Ühelt poolt mitmesuguste utopistlike süsteemide pooldajaid, eritioueniste Inglismaal ja furjeriste Prantsusjuures nii ühed kui ka teised olid tol ajal juba kokkumaal, kuskuivanud lihtsalt vähehaaval väljasurevaiks sektideks.
Teiselt poolt peeti sotsialistideks igasuguseid sotsiaalseid soolarohtudepuhujaid, kes mitmesuguste imeja lappimistöödega püüdsid kõrvaldadasotsiaalseid pahesid, vähimatki kahju tegemata kapitalile ja kasumile. Mõlemal juhul olid need inimesed, kes seisid väljaspool töölisliikumist ja otsisid pigemtoetust «haritud» klassidelt. Vastupidi, see osa töölisi, kes oli veendupoliitilised pöörded einud, et puhtole küllaldased, ja nõudis ühiskonna põhjalikku ümberkorraldamist, nimetas ennast siis kommunistlikuks.See oli alles välja töötamata, ainult instinktiivne, mõnikord pisut tooreski kommunism; kuid seeoli küllalt tugev selleks, et luua kaks utopistlikukommunismi süsteemi - Cabet' «ikaaria» kommunismi Prantsusmaal ja Weitlingi kommunismi Saksamaal. Sotsialism tähendas 1847. aastal kodanlikku liikumist, kommunism töölisliikumist. Sotsialism,vähemasti mandril, sobis salongi, kommunism otse vastupidi. Aga et me olime juba sel ajal kindlalt veendunud, et «töölisklassi vabastamine peab olematöölisklassi enda asi», siis ei saanud me hetkegikahelda, kumb nimetustest meil tuleb valida. Hiljemgi ei tulnud meil kunagi mõttesse sellestloobuda.
«Kõigi maade proletaarlased, ühinege!» – Ainult vähesed hääled vastasid, kui me need sõnad maailmasaatsime 42 aastat tagasi, Pariisi revolutsiooni künnisel – esimese revolutsiooni künnisel, kus proletariaat esines omaenda nõudmistega. Kuid 28. septembril 1864 ühinesid enamiku Lääne-Euroopa maade proletaarlased kuulsusrikka mälestusega Rahvusvaheliseks Tööliste Ühinguks. Internatsionaal iseelas küll kõigest üheksa aastat. Aga et tema rajatud kõigi maade proletaarlaste igavene liit elab veel ja – elab jõulisemalt kui kunagi varem, seda tõestab kõige paremini just tänane päev. Sest täna, kui ma neid ridu kirjutan, vaatab Euroopa ja Ameerika proletariaat üle oma võitlusjõude, kes on esmakordselt mobiliseeritud ühte armeesse, ühe lipu alla, ühe .lähema eesmärgiga: kehtestada seadusandlikus korras juba Internatsionaali Genfi kongressil 1866. aastal väljakuulutatud ja Pariisi tööliskongressil 1889, aastal uuesti kuulutatud kaheksatunnine normaaltööpäev. Ja tänase päeva vaatemäng näitab kõigi maade kapitalistidele ja maaomanikele, et kõigi maade proletaarlased on tänapäeval tõesti ühinenud.
Seisaks ainult Marx veel minu kõrval, et seda oma silmaga näha!
F. Engels
London, 1. mail 1890
Avaldatud raamatus: "Das Kommunitstische" manifest" London, 1899
____________________
[1] Lassalle ise ütles meile alati, et ta on Marxi «õpilane » ja seisis sellisena endastmõistetavalt «Manifesti» alusel. Teine lugu oli tema nende pooldajatega, kes ei läinud kaugemale tema riikliku krediidiga ülalpeetavate tootmisühingute nõudmisest ning kes jaotasid kogu töölisklassi riikliku abi ja omaabi pooldajaiks.
* 1882. aasta venekeelse väljaande eessõna käsikirjas on sõnade «1848, a. jaanuaris » asemel kirjutatud: « 1847. aasta detsembris». Toim.
** 1882. aasta venekeelse väljaande eessõna käsikirjas järgnevad sõnad: «eri maades ». Toim.
*** Sõnad «omaenda tööd rakendavate » on Engels lisanud 1890. aasta saksakeelses väljaandes. Toim.
**** 1882, aasta venekeelse väljaande eessõna käsikirjas on «kogukonna» (Bauerngemeinde) asemel kirjutatud saksapäraselt «Obschtschina». Toim.
***** W. Bevan. Toim.