«Manifest» avaldati Kommunistide Liidu programmina; see töölisorganisatsioon kujutas endast alguses eranditult saksa, hiljem aga rahvusvahelist organisatsiooni ja pidi enne 1848. aastat mandril valitsenud poliitilistes tingimamustes paratamatult olesalaühing. Liidu kongressil, mis toimus 1847. aasta noxile ja Engelsilevembris Londonis, tehti Marülesandeks koosratud üksiktada avaldamiseks määasjalik teoreetiline ja praktiliseramm. Saksa keeles kirjutatud käsikiri saadeti 1848. aasta jaanuaris, mõni nädal enne 24. veebruari Prantsune partei progrevolutsiooni, Londonisse trükkimiseks. Prantsuskeelne tõlge ilmus Pariisis veidi enne 1848. aastaJuuni ülestõusu. Esimene ingliskeelne tõlge, milletegi miss Helen Macfarlane, ilmus George Julian Harney «Red Republican'is» Londonis 1850. aastal.On ilmunud ka taani- ja poolakeelne väljaanne.
Pariisi 1848. aasta Juuniülestõusu – selle proletariaadi ja kodanluse vahelise esimese suurelahingu lüüasaamine lükkas Euroopa töölisklassisotsiaalsed ja poliitilised nõudmised mõneks ajaks. jälle tagaplaanile. Sellest ajast peale võitlesid omavahel võimu pärast, nagu enne Veebruarirevolutsioonigi, jälle ainult varaka klassi eri rühmad; töölisklass oli sunnitud võitlema povusvabaliitilise tegeduse eest ja asuma kodanluse radikaalse osa äärmisepahempoolse tiiva positsioonile. Seal, kus iseseisev proletaarne liikumine endast ikka veel elumärki andis, suruti see halastamatult maha. Nii õnnestusPreisi politseil välja nuhkida Kommunistide LiiduKeskkomitee, mis asus tol ajal Kölnis. Selle liikmedarreteeriti ja pärast kaheksateistkümnekuulist vangistust anti nad 1852. aasta oktoobris kohtu alla. Seekuulus «Kölni kommunistide protsess» kestis 4. oktoobrist 12. novembrini; kohtualustest mõistetiseitsmele inimesele kolm kuni kuus aastat kindlustusvangistust. Kohe pärast kohtuotsust saatsid allesjäänud liikmed liidu vormiliselt laiali. Mis puutub«Manifestisse», siis näis, et see pidi sellest peale unustusehõlma vajuma.
Kui Euroopa töölisklass oli jälle küllalt jõudu kogunud uueks pealetungiks valitsevatele klassidele, tekkis Rahvusvaheline Tööliste Ühing. Kuid see ühing, mis asutati kindla eesmärgiga liita ühte kogu Euroopa ja Ameerika võitlustahteline proletariaat, ei võinud «Manifestis» esitatud põhimõtteid otsekohe välja kuuli programmlutada. Internatsionaapidi olema küllalt avar selleks, et see oleks vastuvõetav nii Inglise treidjuunionidele, Proudhoni poolnias kui ka lassallasteledajatele Prantsusmaal, Belgias, Itaalias ja Hispaa[1] Saksamaal. Marxil, kes kirjutas selle programmi selliselt, et see pidi rahuldama kõiki neid parteisid, oli kindel usk töölisklassi intellekmused ja keerdkäigud kapitalimatu tulemus. Sündtuaalsesse arengusse, mis pidi olema ühiste aktsioonide ja omavahelise mõttevahetuse paratavastases võitluses, kaotused veel rohkem kui võidud,pidid paratamatult töölilikuks tegema mitsed teadmesuguste armastatud imeravimite kõlbmatusest ja tasandama teed töölisklassi vabanemise tõeliste tingimuste täielikule mõistmisele. Ja Marxil oli õigus. KuiIntertas, olidnatsionaal 1874. aastal oma tegevuse lõpetöölised juba hoopis teistsugused, kui nad olid olnud tema asutamise ajal 1864. aastal. Prudonism Prantsusmaal ja lassallism Saksamaal olid välja suremas, ja isetiivsed Inglise treidjuunionid, kes olidgi konservaoma enamuses juba ammu enne seda Internatsionaaliga sidemed katkestanud, lähenesid pikkamöödasellele hetkele, kus nende möödunud aastal Swanseas toimunud kongressi juhataja[*] võis nende nimel ütelda: «Mandrisotsiamuta. »lism meid enam ei hirTõepoolest, «Manifesti» põhimõtted on märgatavalt levinud kõigi maade töölistehulgas.
Nii kerkis «Manifest» ise uuesti esiplaanile. Pärast 1850. aastud Šveitsis, Inglismaal ja Ameerikas. 1872.tat on saksakeelset teksti mitu korda uuesti välja anaastal tõlgiti ta New Yorgis inglise keelde ja avaldati«Woodhull and Claflin's Weekly's». Selle ingliskeelse teksti järgi tehti prantsuskeelne tõlge ja see avaldati New Yorgi «Le Socialiste'is». Pärast seda on Ameerikas ilmunud veel vähemalt kaks enam või vähem moonutatud ingliskeelset tõlget, kusjuures üks neistanti uuesti välja Inglistud, andis 1863. aastamaal. Esimese venekeelse tõlke, mis oli Bakunini tehpaiku välja Herzeni «Kolokoli» trükikoda Genfis;teine venekeelne tõlge, mis kuulub kangelaslikuleVeera Zassulitšile, ilmus samuti Genfis 1882. aastal. Uus taanikeelne väljaanne ilmus « Socialdemokra-tisk Bibliothek'is» Kopenhaagenis 1885. aastal; uus prantsuskeelne tõlge Pariisi «Le Socialiste'is» 1886. aastal.Viimase järgi tehti hispaaniakeelne tõlge, mis avaldati Madriidis 1886. aastal. Saksakeelsete kordustrükkide arvu pole võimalik täpselt kindlaks teha,kokku on neid olnud vähemalt kaksteist. Armeeniakeelnsie tõlge, mis pidi ilmuma mõni kuu tagaKonstantinoopolis, ei näinud päevavalgust ainult sellepärast, nagu mulle teatati, et kirjastajal ei olnudjulgust välja lasta raamatut, millel seisab Marxinimi, tõlkija aga ei nõustunud «Manifesti» oma teosena nimetama. Hilisematest tõlgetest teistesse keeltesse olen ma küll kuulnud, kuid ise pole ma neid näinud. Niisiis peegeldab «Manifesti» ajalugu suurel määral kaasaegse töölisliikumise ajalugu; tänapäeval on ta kahtlemata kogu sotsialistliku kirjanduse kõige levinum, kõige rahvusvahelisem teos, on ühine programm, mida tunnustavad miljonid töölised SiberistKaliforniani.
Ja ometi, kui me teda kirjutasime, ei oleks me võinud teda nimetadasotsialistlikuks manifestiks. 1847. aastal olid sotsialistide nime all tuntud ühelt poolt mitmesuguste utopistlike süsteemide pooldajad: ouenistid Inglismaal, furjeristid Prantsusmaal, kusjuures nii ühed kui ka teised olid juba kokku kuivanud lihtvaiks sektideks; teisalt vähehaaval väljasureselt poolt igasuguvaldada üht-teistsed soolapuhujad, kes lubasid kõik sotsiaalsed pahed kõrsed sotsiaallappides, tegemata vähimatki kahju kapitalile jakasumile. Mõlemal juhul olid need inimesed, kes seisid väljaspool töölisliikumist ja otsisid pigem toetust «harisidelt. See osa töölisklassist, kes olitud» klasveendunud, et puhtpoliitilised pöörded ei ole küllaldased, ja kuulutas kogu ühiskonna põhjaliku ümberkorraldamise vajadust, nimetas ennast siis kommunistlikmatu, puhtuks. See oli alles toores, tahuinstinktiivne kommunism; kuid ta tabas kõige põhilisemat ja osutus töölisklassi hulgas küllalt tugevaks, et luua utopistlikku kommunismi: Prantsusmaal – Cabet' kommunism, Saksamaal – Weitlingi kommunism. 1847. aastal oli sotsialism niisiis kodanluse liikumine, kommunism – töölisklassi liikumine.Sotsialism, vähemasti mandril, «sobis salongi», kommunism otse vastupidi. Et me aga olime juba algusest peale arvamusel, et «töölisklassi vabastaminepeab olema töölisklassi enda asi», siis ei saanud olla mingit kahtlust selles, kumb nimetustest meil tuleb valida. Veel rohkem, meil ei ole ka hiljem kunagimõttesse tulnud selbuda.lest loo
Kuigi «Manifest» on meie ühine teos, pean ikkagi oma kohuseks konstateerida, et põhiline mõte, mismoodustab tema tuuma, kuulub Marxile. See mõteseisab selles, et igal ajaloojärgul domineeriv majanaluse, millel rajaneb selle ajajärgu poliitiline ajalugutavad põhiratamatult tulenev ühiskonna struktuur moodusduslik tootmis- ja vahetusviis ning sellest paja tema intellektuaalse arenemise ajalugu ning mildes seda ajalugu ainult saabki seletada; etlest lähtusellele vastavalt on kogu inimkonna ajalugu (sellest peale, kui lagunes ürgsugukondlik kord koos omakogukondliku maavaldusega) olnud klassivõitluse ajalugu, ekspluateerivateja ekspluateeritavate, valitsevate ja rõhutud klasside võitluse ajalugu; etselle klassivõitluse ajalugu on oma arengus jõudnud nüüd niisugusele astpluateeritav jamele, kus eksrõhutud klass – proletariaat – ei saa ennast vabastada ekspluateeriva ja valitseva klassi – kodanluse ikkest, kui ta ei vabasta ühtlasi kogu ühiskonda jäädavalt igasugusest ekspluateerimisest, rõhumisest,klassivahedest ja klassivõitlusest.
Sellele mõttele, mis minu arvates paneb aluse samasugusele edule ajalooteaduses, nagu Darwiniteooria on seda teinud loodusteaduses, – sellele mõttele lähenesime mõlemad vähehaaval juba mituaastat enne 1845. aastat. Kui kaugele mina olin iseseisvalt selles suunas jõudnud, seda näitab kõige paremini minu teos «Töölisklassi olukord Inglismaal»[2]. Kui ma aga 1845. aasta kevadel Brüsselisuuesti Marxi kohtasin, oli ta selle mõtte juba välja töötanud ja esitas selle mulle peaaegu niisama selgeis sõnades, nagu ma selle eespool kokku võtsin.
Meie ühisest eessõnast 1872. aasta saksakeelsele väljaandele tsiteerin ma järgmist:
«Nii palju kui tingimused ongi viimase kahekümne viie aasta jooksul muutunud, on selles «Manifestis» arendatud üldised põhifestis» endas, sõltubmine, nagu öeldakse «Manihimõtete praktiline rakendaleks üht-teist parandada. Nende põtes täiesti õiged. Üksikutes kohtades tumõtted veel praegugi üldjoonkõikjal ja alati olemaslistest tingimusolevaist ajalootest, ja seepärast ei ole teise osa lõpus esitatud revolutsioonilistele abinõudele üldse erilist rõhkupandud. See koht peaks praegu mitmes suhtes teisiti kõlalega, et suurtööstus on alates 1848.ma. Seoses selaastast[**] tohutult arenenud ja koos sellega on täiustunud ja kasvanud[***] töölisklassi parteiorganisatsioon, seoses kogerevolutsioon ja seejärel veel kaugelt rohmustega, mida andis esmalt Veebruarikem Pariisi Kommuun, kus poliitiline võim oli esmakordselt kaks kuud proletariaadi käes, on see programm tänapäeval kohati vananenud. Kommuun .on nimelt tõestanud, et «töölisklass eivõi lihtsaltvalmis riigimasinat oma valdusse võtta ja seda oma eesmärkideks käiku lasta» (vt. «The Civil War in France; Address of the General Council of the Internasialistliku kirjanduse arvustus on tänapäeva seisukohalt puutetav, et sotdatud). Edasi on endastmõistional Working-men's Assoeiation». London, Truelove, 1871, lk. 15, kus seda mõtet on edasi arendulik, sest see ulatub ainult 1847. aastani; samuti see, et märkused kommunistide suhtumisest mitmesugusparteidesse (IV osa), kuigi need ontesse opositsioonipeajoontes veel praegugi õiged, on rakendamiseks vananenud juba seepärast, et poliitiline olukord on põhjalikult muutunud ja et suurem osa seal loendatud parteisid on ajaloo areng teise ilma saatnud.
«Manifest» on aga ajalooline dokument, mille muutmiseks me ei leia endil enam õigust olevat.»
Käesolev tõlge pärineb härra Samuel Moore'ilt, kes on tõlkinud suurema osa Marxi «Kapitalist». Me,vaatasime selle koos läbi ja ma lisasin mõned ajaloolise iseloomuga selgitavad märkused.
Friedrich Engels
London, 30, jaanuaril 1888
Avaldatud raamatus: Karl Marx and Frederick Engels. «Manifesto of the Communist Party». London, 1888
____________________
[1] Lassalle ise ütles meile alati, et ta on Marxi õpilane ja seisab sellisena «Manifesti » alusel. Aga oma avalikus agitatsioonis aastail 1862-1864 ei läinud ta kaugemale riikliku krediidiga ülalpeetavate tootmisühingute nõudmisest.
[2] «The Condition of the Working Class in England in 1844». By Frederick Engels. Translated by Florence K. Wishnewetzky.
[«Töölisklassi olukord Inglismaal 1844. aastal». Tölkinud Florence K.
Wishnewetzky]. New York, Lovell - London, W. Reeves, 1888.
* W. Bevan. Toim.
** 1872. aasta väljaandes on sõnade asemel «alates 1848. aastast » trükitud: «vümase kahekümne viie aasta jooksul». Toim.
*** 1872. aasta väljaandes on sõnade «täiustunud ja kasvanud» asemel trükitud: «arenenud ». Toim.