«Kommunistliku partei manifesti» esimene venekeelne väljaanne ilmus Bakunini tõlkes 60. aastate algul, see trükiti «Kolokoli» trükikojas. Läänes võidi tol ajal «Manifesti» venekeelset väljaannet ainultkirjanduslikuks kurioosumiks pidada. Praegu oleksselline vaade juba võimatu.
Kuivõrd piiratud oli tol ajal (1847. a. detsembris) veel proletariaadi liikumise leviku ala, seda näitab kõige selgemini «Manifesti» viimane peatükk: «Kommunistide suhtumine mitmesugustesse opositsiooniparteidesse» eri maades. Selles puuduvad just Venemaa ja Ühendriigid. See oli aeg, kus Venemaa oli kogu Euroopa reaktsiooni viimaseks suureks reserviks; kus väljarändamine Ühendriikidesse neelas Euroopa proletariaadi liigsed jõud. Mõlemad maad varustasid Euroopat toorainega ja olid ühtlasi tema tööstustoodete müügituruks. Järelikult olid mõlemad tol ajal nii või teisiti Euroopas kehtiva korra toed.
Hoopis teisiti on nüüd! Just immigratsioon Euroopast soodustas põllumajanduse kolossaalset arengut Põhja-Ameerikas, mis oma konkurentsiga kõigutab Euroopa suur- ja, väikemaaomanduse põhialuseid.Peale selle võimaldas see Ühendriikidel asuda oma, tööstuse arendamise rikkalike allikate ekspluateerimisele niisuguse energiaga ja niisuguses ulatuses, mis peab lühikese ajaga murdma Lääne-Euroopa jaeriti Inglismaa tööstusmoolud mõjutavadnopoli. Need mõlemad asjaomakorda revoomand, kogulutsiooniliselt ka Ameerikat. Farmerite väike- ja keskmaaÜhendriikide poliitilise korra alus, hukkub järkjärgult hiiglafarmide konkurentsi tõttu; samal ajal areneb tööstuspiirkondades esmakordselt rohkearvuline proletariaat ja muinasjutuline kapitalide kontsentratsioon.
Asugem nüüd Venemaa juurde! 1848.-1849, aasta retsiooni ajal nägid nii Euroopa monarhid kuiluvoka Euroopa kodanlased Venemaavahelesegamises ainsat pääsu alles ärkava proletariaadi eest. Tsaar kuulutati Euroopa reaktsiooni peameheks. Nüüdon ta Gatšinas revolutsiooni sõjavang ja Venemaa kujutab endast Euroopa revolutsioonilise liikumise eelväge.
«Kommunistliku manifesti» ülesandeks oli kuulutada kaasaegse kodanliku omanduse eelseisvat paratamatut hukkumist. Kuid kiiresti areneva kapitalistliku spekulatsioonipalaviku ja alles praegu tekkiva kodanliku maaomanduse kõrval näeme, et Venemaal on rohkem kui pool maad talupoegade kogukondade valduses. Nüüd tekib küsimus: kas vene Obschtschina* - see ürgse ühismaavalduse vorm, mis on küll juba tublisti õõnestatud – saab otseselt muutuda ühismaavalduse kõrgemaks, kommunistlikuks vormiks? Või, vastupidi, ta peab esmalt läbi tegema sama lagunemisprotsessi, mis on omane Lääne ajaloolisele arengule?
Ainuvõimalik vastus, mille võib praegu sellele küsimusele anda, on järgmine: kui Vene revolutsioon on signaaliks proletaarsele revolutsioonile Läänes, nii et mõlemad täiendavad teineteist, siis võib praegune vene kogukondlik maaomandus olla kommunistliku arenemise lähtepunktiks.
Karl Marx, F. Engels
London, 21. jaanuaril 1882
Avaldatud raamatus:
К. Маркс и Ф. Энгельс. «Манифест Коммунистической партии». ? Женева, 1882.
____________________
* - kogukond. Toim.