Kommunistide Liit, rahvusvaheline töölisorgani-satsioon, mis tolleaegsetes tingimustes võis muidugi olla ainult salajane, tegi allakirjutanuile 1847, aastanovembris Londonis toimunud kongressil ülesandeks koostada avaldamiseks määratud üksikasjalik teoreetiline ja praktiline partei programm. Nii tekkis alljärgnev «Manifest», mille käsikiri saadeti Londonisse trükkimiseks mõni nädal enne Veebruarirevolutsiooni. Algselt saksa keeles avaldatud «Manifesti» onselles keeles ilmunud vähemasti kaksteistkümmend eri väljaannet Saksamaal, Inglismaal ja Ameerikas. Inglise keeles ilmus ta esmakordselt 1850. aastal Londonis «Red Republican'is» miss Helen Macfarlane'i tõlkes ja 1871. aastal vähemasti kolmes eri tõlkes Ameerikas. Prantsuse keeles ilmus ta esma-kordselt Pariisis veidi enne 1848. aasta Juuniülestõusu ja hiljuti New Yorgi «Le Socialiste'is». Uus tõlge on teoksil. Poola keeles ilmus ta Londonis peatselt pärast esimese saksakeelse väljaande ilmumist. Vene keeles Genfis 60. aastail. Taani keelde tõlgiti ta samuti varsti pärast ilmumist.
Nii palju kui tingimused ongi viimase kahekümne viie aasta jooksul muutunud, on selles «Manifestis» arendatud üldised põhimõtted veel praegugi üldsioon, seoses kogemustega, mida andis esmalt. Veebruarirevolutsioon ja seejärel veel kaugelt rohtult arenenud ja koos sellega on arenenud töölisklassi parteiorganisattööstus on viimase kahekümne viie aasta jooksul tohudud. See koht peaks praegu mitmes suhtes teisiti kõlama. Seoses sellega, et suurdele üldse erilist rõhku panlutsioonilistele abinõutest, ja seepärast ei ole teise osa lõpus esitatud revomasolevaist ajaloolistest tingimusdamine, nagu öeldakse «Manifestis» endas, sõltub kõikjal ja alati oledada. Nende põhimõtete praktiline rakenteist paranjoontes täiesti õiged. Üksikutes kohtades tuleks ühtkem Pariisi Kommuun, kus poliitiline võim oli esmakordselt kaks kuud proletariaadi käes, on see programm tänapäeval kohati vananenud. Kommuunon nimelt tõestanud, et «töölisklass ei või lihtsalt valmis riigimasinat oma valdusse võtta ja seda omaeesmärkideks käiku lasta» (vt. «Der Bürgerkrieg in Frankreich, Adresse des Generalrats der Internationalen Arbeiterassoziation», lk. 19, kus seda mõtet on edasi arendatud*). Edasi on endastmõistetav, etsotsialistliku kirjanduse arvustus on tänapäeva seisukohalt puudulik, sest see ulatub ainult 1847. aastani; samuti see, et märkused kommunistide suhtumisest mitmesugustesse opositsiooniparteidesse (IV osa), kuigi need on peajoontes veel praegugi õiged, on rakendamiseks vananenud juba seepärast, et poliitiline olukord on põhjalikult muutunud ja et suurema osa seal loendatud parteisid on ajaloo areng teise ilma saatnud.
«Manifest» on aga ajalooline dokument, mille muutmiseks me ei leia endil enam õigust olevat.Võib-olla ilmub järgmine väljaanne sissejuhatusega, mis täidab lünga 1847. aastast meie päevini; käesolev väljaanne tuli meile niivõrd ootamatult, et meil ei jäänud selleks aega.
Karl Marx, Friedrich Engels
London, 24. juunil 1872
Avaldatud brošüüris: «Das Kommunistische Manifest. Neue Ausgabe mit einem Vorwort der Verfasser». Leipzig.1872
____________________
* Vt. K. Marx, Kodusõda Prantsusmaal. Rahvusvahelise Tööliste Ühingu Peanõukogu üleskutse.K. Marx ja F. Engels, Valitud teosed kahes köites, I kd, Tallinn 1957, lk. 409 jj. Toim.