Milline on üldse ja kommunistide proletaarlaste vahekord?
Kommunistid ei ole mingi eriline partei, mis seisaks vastamisi teiste töölisparteidega.
Neil ei ole mingisuguseid kogu proletariaadi huvidest erinevaid huvisid.
Nad ei püstita mingeid erilisi[*] printsiipe, mille järgi nad tahaksid proletaarset liikumist vormida.
Kommunistid erinevad teistest proletaarsetest parteidest ainult selles, et ühelt poolt tõstavad nad eri rahvuste proletaarlaste võitluses esile ja kaitsevad lõpuni kogu proletariaadi üldisi, rahvusest sõltumatuid huvisid, teiselt poolt selles, et nad eri arenguastmeil, mis proletariaadi ja kodanluse vaheline võitlus läbiteeb, esindavad alati liikumise kui terviku huvisid.
Kommunistid on seega praktikas kõigi maade töölisparteide kõige otsustavam, alati edasi minema õhutav[**] osa; teoorja seisukohalt on neil proletariaadi ülejäänud massiga võrreldes see eelis, et nad saavad aru proletaarse liikumise tingimustest, käigust ja üldistest tulemustest.
Kommunistide lähem eesmärk on sama mis kõigil teistelgi proletaarastel parteidel: proletariaadi kujundamine klassiks, kodanluse võimu kukutamine, poliitilise võimu võtmine proletariaadi kätte.
Kommunistide teoreetiliste seisukohtade aluseks ei ole sugugi ühe või teise maailmaparandaja väljamõeldud või avastatud ideed ega põhimõtted.
Need on ainult käimasoleva klassivõitluse tegelike vahekordade, meie silme ees toimuva ajaloolise liikumise üldine väljendus. Seniste omandussuhete kaotamine ei ole mingi ainuüksi kommunismile omane joon.
Kõik omandussuhted on ajaloo käigus pidevalt vahetunud, on ajalooliselt pidevalt muutunud.
Prantsuse revolutsioon näiteks kaotas feodaalse omanse kodanliku omanduse huvides.du
Kommunismile ei ole iseloomulik omanduse kaotamine üldse, vaid kodanliku omanduse kaotamine.
Kuid tänapäeva kodanlik eraomandus on saaduste sellisetootmise ja omastamise viimne ja kõige täiuslikum väljdus, mis rajaneb klassiantagonismil,enühtede ekspluateerimisel teiste poolt.[***]
Selles mõttes võivad kommunistid oma teooria kokku võtta ühte väljendusse: eraomanduse kaotamine.
Meile, kommunistidele, on ette heidetud, et meie tahame kaotada isiklikult teenitud, oma tööga soetatud omandit, mis moodustavat igasugusedit; omanisikliku vabaduse, tegevuse ja iseseisvuse aluse.
Tööga soetatud, ausalt saadud, oma tööga teenitud omand! Kas te räägite kodanlikule omandusele eelnenud väikekodanlikust, väiketalupoeglikust omandist? Meil ei tarvitse seda kaotada, tööstuse arenemine on selle kaotanud ja kaotab seda iga päev.
Või kõnelete tänapäeva kodanlikust eraomandusest?
Aga kas palgatöö, proletaarlase töö, loob talle omandit? Mitte sugugi. See loob kapitali, s. o. omandit, mis ekspluatööd, omandit, mis võibteerib palgasuureneda ainult sel tingimusel, et ta sünnitab uut palgatööd, et seda jällegi ekspluateerida. Omand oma tänapäeva kujul liigub kapitali ja palgatöö vastandlikkuse ringis.Vaadelgem selle vastandlikkuse kumbagi külge.
Kapitalist olla tähendab asuda tootmises mitte ainult puhtisiklikus, vaid ka ühiskondlikus seisundis.Kapital on kollektiivne produkt ja seda saab liikuma panna ainult palliikmete ühise tegejude ühiskonnavusega, lõppkokkuvõttes aga ainult kõigi ühiskonna liikmete ühise tegevusega.
Seega ei ole kapital isiklik, vaid ühiskondlik jõud.
Kui järelikult kapital ühiseks, kõigile ühiskonnaliikmetele kuuluvaks omandiks muudetakse, siis ei ole see isikliku omandi muutmine ühiskondlikuks. Muutub ainult omandi ühiskondlik iseloom. Ta kaotab oma klassiiseloomu.
Tulgem palgatöö juurde.
Palgatöö keskmine hind on palga miinimum, s. o, elatusvahendite summa, mis on vajalik töölise kuitöölise elushoidmiseks. Niisiis sellest, mille palgatööline oma tegevusega omastab, jätkub vaevalt tema elu taastootmiseks. Meie ei taha sugugi kaotada seda tööproduktide isiklikku omastamist, mis on elu taastootmiseks otseselt vajalik, omastamist, mis ei jätamingisugust ülejääki, mis võiks anda võimu võõratöö üle. Tahame ainult kaotada selle omastamise näruse iseloomu, mille puhul tööline elab ainult selleks, et suurendada kapitali, ja elab ainult niivõrd, kuivõrd seda nõuavad valitseva klassi huvid.
Kodanlikus ühiskonnas on elustöö ainult akumuleerunud töö suurendamise vahend. Kommunistlikus ühiskonnas on akumuleeprotsessi avardamise, rikastamise ja kergendamiserunud töö ainult tööliste eluvahend.
Kodanlikus ühiskonnas valitseb niisiis minevik oleviku üle, kommunistlikus olevik mineviku üle. Kodanlikus ühiskonnas on kapitalil iseseisvus ja personaalsus, kuna töötaval indiviidil puudub iseseisvus ja personaalsus.
Ja selle vahekorra kaotamist nimetab kodanlus isiksuse ja vabaduse kaotamiseks! Ja õigusega. Jutton tõepoolest kodanliku isiksuse, kodanliku iseseisvuse ja kodanliku vabaduse kaotamisest.
Vabaduse all mõeldakse praeguste kodanlike tootmissuhete piirides vabakaubandust, vaba ostu jamüüki.
Aga kui kaob sahkerdamine, siis kaob ka vaba sahkerdamine. Sõnakõlksudel vabast sahkerdamisest, nagu meie kodanlaste kõigil muudelgi kõrgelennulistel juttudel vabadusest, on üldse mõtet ainultkeskaja sahkerdamise vabaduse puudumise ja orjastatud linnakodaniku suhtes, mitte aga sahkerdamise, kodanlike tootmissuhete ja kodanluse enese kommunistliku kaotamise suhtes.
Teie olete kohkunud sellest, et meie tahame kaotada eraomanduse. Aga teie praeguses ühiskonnas on eraomandus kaotatud üheksa kümnendiku selle ühiskonna liikmete jaoks; eraomandus on olemas just seepärast, et teda ei ole olemas üheksa kümnendiku jaoks. Te heidate meile niisiis ette, et me tahame kaotada omandi, mis eeldab paratamatu tingimusena omandi puudumist ühiskonna määratu suurel enamusel.
Ühesõnaga, te heidate meile ette, et me tahame kaotada teie omandi. Jah, seda me tahame tõesti.
Alates hetkest, kus tööd ei ole enam võimalik muuta kataliks, rahaks, maarendiks, ühesõnaga –pi monopoliseeritavaks ühiskondlikuks jõuks, s. o. hetkest, kus isiklik omand ei saa enam muutuda kodanlikuks, sellest hetkest peale, ütlete teie, olevat isiksus kaotatud.
Järelikult tunnistate, et te ei mõtle isiksuse all kedagi muud kui kodanlast, kodanlikku omanikku. Niisugune isiksus tuleb tõepoolest kaotada.
Kommunism ei võta kelleltki võimalust omastada ühislikke saadusi, ta võtab ainult ära võimaluse selle omastamise abilkondvõõrast tööd orjastada.
On väidetud, et eraomanduse kaotamisega lõpeb igasugune tegevus ja hakkab valitsema üldine laiskus.
Sel juhul peaks kodanlik ühiskond juba ammugi laiskuse tõttu hukkunud olema; sest need, kes selles ühiskonnas töötavad, ei omanda midagi, ja need, kes omandavad, ei tööta. Kogu see vastuväide muutub tautoloogiaks, et kui pole enam kapitali, siis pole enam palgatööd.
Kõiki etteheiteid, mis on suunatud materiaalsete saaduste kommunistliku omastamis- ja tootmisviisi vastu, on laiendatud ka vaimse töö saaduste omastamisele ja tootmisele. Nagu klassiomandi kaotamine tähendab kodanlasele tootmise enda kaotamist, nii on talle ka klassihariduse kaotamine võrdväärne hariduse kaotamisega üldse.
Haridus, mille kadu ta kurdab, tähendab määratu suurele enamusele masina ripatsiks muutumist.
Kuid ärge vaielge meiega, sest te hindate kodanliku omandi kaotamist, võttes lähtepunktiks oma kodanlikud kujutlused vabadusest, haridusest, õigusest jne. Teie ideed ise on kodanlike tootmis- jaomandussuhete saadused, samuti nagu teie õiguskion ainult teie klassi tahe, mis on ülendatud seaduseks, tahe, mille sisu määravad teie klassi materiaalsed elutingimused.
Erapoolik kujutlus, mis sunnib teid muutma oma tootmis- ja omandussuhted ajaloolistest, tootmise arenemise protsessis muutuvaist suhetest igavesteks loodus- ja mõistusseadusteks, on teil ühine kõigi hukkunud valitsevate klassidega. Kui jutt on kodanlikust omandist, siis ei söanda te enam aru saada sellest, mis on teile arusaadav antiik- või feodaalomandi suhtes.
Perekonna hävitamine! Isegi kõige radikaalsemad pahandavad selle kommunistide häbiväärt kavatsuse üle.
Millele on rajatud kaasaegne, kodanlik perekond? Kapitalile, erakasusaamisele. Täiesti väljaarenenud kujul on see olemas ainult kodanluse jaoks; aga selle täienduseks on proletaarlaste sunnitud perekonnatus ja avalik prostitutsioon.
Kodanlik perekond kaob muidugi koos selle oma täienduse kadumisega, ja mõlemad kaovad koos kapitali kadumisega.
Või heidate meile ette, et me tahame kaotada laste ekspluateerimise oma vanemate poolt? Selles kuriteos tunnistame endid süüdi.
Aga, ütlete teie, asendades koduse kasvatuse ühiskondliku kasvatusega kaotame me inimeste kõige õrnemad vahekorrad.
Kuid kas teiegi kasvatust ei määra ühiskond? Kas seda ei määra ühiskondlikud suhted, milles te kasvatate, ühiskonna otsene või kaudne vahelesegaminekooli kaudu jne.? Kommunistid ei leiuta ühiskonna mõju kasvatusele; nad muudavad ainult kasvatuseiseloomu, nad kisuvad kasvatuse valitseva klassi mõju alt välja.
Kodanlikud sõnakõlksud perekonnast ja kasvatusest, vanemate ja laste õrnadest vahekordadest muutuvad seda vastikumaks, mida rohkem suurtööstuse tõttu kõik proletaarlaste perekonnaemed katki kissidtakse ning mida rohkem lapsed lihtartiklikssalt kaubaja tööriistaks muudetakse.
Aga teie, kommunistid, tahate rajada ühisnaisepidamist, karjub kogu kodanlus meile koorisvastu.
Kodanlane näeb oma naises ainult tootmisriista. Ta kuuleb, et tootmisriistu tahetakse hakata ühiselt kasutama, ning mõtleb muidugi, et naisigi tabab sama saatus.
Ta ei aimagi, et jutt on just naiste sellise seisundi kaotamisest, kus nad on ainult tootmisriistad.
Muide, ei ole midagi naeruväärsemat kui meie kodanlaste ülimoraalne hirm kommunistide arvatava ametliku ühisnaisepidamise puhul. Kommunistidel eitarvitse sisse seada ühisnaisepidamist, see on olnudpeaaegu alati.
Meie kodanlased ei rahuldu sellega, et nende proletaarlaste naised ja tütred on nende käsutuses, kõnelemata ametlikust prostitutsioonist, nad leiavad erilist lõbu üksteise abikaasade vastastikusest võrgutamisest.
Kodanlik abielu on tegelikult ühisnaisepidamine. Kommuniskirjalikult varjatud ühisnaisetidele võiks ette heita vahest ainult seda, et nad tahavad silmapidamise asemele seada ametliku, avaliku ühisnaisepidamise. Kuid on endastmõigusteetav, et praesttootmissuhete kaotamisega kaob ka neist tulenev ühisnaisepidamine, s. o. ametlik ja mitteametlikprostitutsioon.
Kommunistidele heidetakse veel ette, et nad tahtvat kaotada isamaad, rahvust.
Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks[****], konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlus sellest aru saab.
Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba koos kodanluse arenemisega, kaubandusvabadusega, maailmaturuga, tööstusliku tootmise ja sellele vastavate elutingimuste ühetaolisusega.
Proletariaadi võim kiirendab nende kadumist veelgi. Vähemasti tsiviliseeritud maade jõupingutusteühendamine on proletariaadi vabanemise esimesitingimusi.
Vastavalt sellele, kuidas kaob ühe indiviidi ekspluateerimine teise poolt, kaob ka ühe rahvuse ekspluateerimine teise poolt.
Klasside antagonismi kokkuvarisemisega rahvuse piirides variseb kokku ka rahvuste vaenulik suhtumine üksteisesse.
Süüdistused, mis esitatakse kommunismi vastu usulistest, filosoofilistest ja üldse ideoloogilistest vaatevinklitest, ei vääri lähemat käsitlemist.
Kas on vaja erilist sügavamõttelisust mõistmaks, et koos inimeste elutingimustega, nende ühiskondlike suhetega, nende ühiskondliku olemisega muutuvad ka nende kujutlused, vaated ja mõisted, muutub, ühesõnaga, ka nende teadvus?
Mida muud tõestab ideede ajalugu, kui et vaimne tootmine muutub käsikäes materiaalse tootmisega? Mis tahes ajajärgu valitsevad ideed on ikka olnud ainult valitseva klassi ideed.
Kõneldakse ideedest, mis revolutsioneerivad kogu ühiskonda; sellega väljendatakse ainult tõsiasja, etvanas ühisde elutingimustekonnas on välja kujunenud uue ühiskonna elemendid, et vana hävimisega peab sammu vanade ideede hävimine.
Kui vana maailm seisis hukkumise äärel, siis saavutas ristiusk võidu vanade usundite üle. Kui ristiusu ideed jäid XVIII sajandil alla valgustusaja ideedaalühiskond surmavõitlust toldele, siis pidas feoajal revolutsioonilise kodanlusega. Südametunnistuse vabaduse ja usuvabaduse ideed väljendasid ainult vaba konkurentsi valitsemist teadmiste alal.
«Kuid,» öeldakse meile, «usulised, kõlbelised, filosoofilised, poliitilised, õiguslikud ideed jne. on mõistagi muutunud ajaloo arenemise protsessis. Usk,kõlblus, filosoofia, poliitika, õigus jäid aga sellesmuutumises alati püsima.
Pealegi on igavesi tõdesid, nagu vabadus, õiglus jne., mis on ühised kõigile ühiskonna arenguastmetele. Kommunism aga kaotab igavesed tõed, ta kaotabusu, kõlbluse, selle asemel et neid uuendada; järelikult on ta vastuolus kogu ajaloo senise arenguga. »
Millele see süüdistus tagasi viib? Kõigi seniste ühiskondadeajalugu liikus klassivastuoludes, mis eri ajastutel omandasid erineva kuju.
Missuguse kuju nad ka iganes on võtnud, ühiskonna ühe osa ekspluateerimine teise osa poolt ontõsiasi, mis on ühine kõigile möödunud sajanditele. Seepärast pole ime, et kõigi sajandite ühiskondlik teadvus, hoolimata kogu mitmekesisusest ja erinevusest, liigub teatud ühistes vormimisega.sivastuolude täieliku kadudes, teadvuse vormides, mis kaovad täiesti ainult koos klas
Kommunistlik revolutsioon on kõige radikaalsem lahtinemiskäigus loobub kõige radikaalsemaltütlemine päritud omandussuhetest; pole ime, et ta oma areminevikult päritud ideedest.
Kuid aitab kodanluse etteheidetest kommunismile.
Juba eespool nägime, et esimeseks sammuks töölisrevolutsioonis on proletariaadi muutmine valitsevaks klassiks, demokraatia kättevõitmine.
Proletariaat kasutab oma poliitilist võimu selleks, et kodanluselt järk-järgult ära kiskuda kogu kapital,tsentraliseerida kõik tootmisriistad riigi, s. o. valitsevaks klassiks organirunud proletariaadi kätte jaseesuurendada võimalikult kiiresti tootlike jõududehulka.
Esialgu võib see muidugi toimuda ainult despootliku vahelesegamisega omandiõigusse ja kodanlikessetootmissusiis abinõudega, mis majandushetesse, niilikult näivad puudulikena ja põhjendamatuina, misaga liikumise käigus iseenestest üle kasvavad[*****] ja on paratamatud kui kogu tootmisviisis pöörde esilekutsumise vahendid.
Need abinõud on loomulikult igal maal erinevad. Kõige arenenumates maades võiks aga peaaegukõikjal rakendada järgmisi abinõusid:
1. Maaomandi eksproprieerimine ja maarendi kasutamine riiklike kulude katteks.
2. Kõrge progressiivmaks.
3. Pärimisõiguse kaotamine.
4. Kõigi emigrantide ja mässajate omandi konfiskeerimine.
5. Krediidi tsentraliseerimine riigi kätte riigikapitaliga ja ainumonopoliga rahvuspanga kaudu.
6. Kogu transpordi tsentraliseerimine riigi kätte.
7. Riiklike vabrikute ja tootmisriistade arvu suurendamine,maaharimine ja maaparandus üldise plaani järgi.
8. Ühesugune töökohustus kõigile, tööstusarmeede loomine, eriti maaviljeluseks.
9. Põllumajanduse ja tööstuse ühendamine, kaasa aitamine linna ja maa erinevuse järkjärgulisele kõrvaldamisele.[******]
10. Kõigi laste ühiskondlik ja tasuta kasvatamine. Laste vabrikutöö kaotamine selle praegusel kujul. Kasvatuse ühendamine materiaalse tootmisega jne.
Kui klassivahed on arenemiskäigus kadunud ja kui kogu tootmine on koondunud assotsieerunud indiviidide kätte, siis kaotab avalik võim poliitilise iseloomu. Poliitiline võim sõna otseses mõttes on ühe klassi organiseeritud vägivald teise klass~i mahasurumiseks. Kui proletariaat võitluses kodanluse vastu paratamatult klassiks ühineb, kui ta revolutsiooniabil muudab enda valitsevaks klassiks ja valitseva klassina kaotab vägivaldselt vanad tootmissuhted, siis kaotab ta koos nende tootmissuhetega ka klassiantagonismi olemasolu tingimused, kaotab üldse klassid ning seega enda kui klassi võimu.
Vana kodanliku ühiskonna asemele, klasside ja klassivastuoludega ühiskonna asemele astubassotsiatsioon, kus igaühe vaba arenemine on kõigivaba arenemise eeldus.
____________________
* 1888 aasta ingliskeelses väljaandes on „erilisi“ asemel öeldud „sektantlike“ Toim.
** 1888 aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade „alati edasi mineva õhutava“ asemel trükitud: „kõige eesrindlikum“. Toim.
*** 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «ühtede ekspluateerimisel teiste poolt » asemel trükitud: «enamuse ekspluateerimisel vähemuse poolt ». Toim.
**** 1888, aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «tõusma rahvuslikuks klassiks » asemel trükitud: «tõusma rahvuse juhti vaks klassiks». Toim.
***** 1888, aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «tõusma rahvuslikuks klassiks » asemel trükitud: «tõusma rahvuse juhtivaks klassiks». Toim.
****** 1848. aasta väljaandes on: «linna ja maa vastandlikkuse », 1872. aasta ja hilisemates saksakeelsetes väljaannetes oli sõna «vastandlikkuse» asendatud sõnaga «erinevuse ». 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «kaasaaitamine linnaja maa erinevuse järkjärgulisele kõrvaldamisele» asemel trükitud: «linna ja maa erinevuse järkjärguline kõrvaldamine rahvastiku ühtlasema jaotamisega kogu maal». Toim.